Liider on see, kellel on vabatahtlikud järgijad
Kui mõtlen tagasi, kes oli esimene inimene, keda teadlikult vaatasin kui eeskuju ja liidrit, siis see oli minu keskkooli-aegne keemia õpetaja – õpetaja Vain. Ta õppis samaaegselt Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja jagas oma psühholoogia-teadmisi meiega keemia tundides. Hiljem pakkus ta vaba-ainena inimeseõpetust, mille nimel paljud meist vabatahtlikult koolis lisatunde veetsid. Mis mind tema juures võlus oli see, et ta suhtles meiega – õpilastega – nii nagu me oleksime talle võrdsed partnerid. Ta kuulas meid, arutles meiega erinevate teemade üle ning väärtustas meie arvamusi. See omakorda pani mind, teismelist, kes üldjuhul suhtus täiskasvanutesse pigem skeptiliselt, teda kuulama ja tõsiselt võtma. Kuna ma teadsin, et ta õpib psühholoogiat, siis otsustasin, et ma lähen ka psühholoogiat õppima, et saada sama ägedaks inimeseks nagu tema.
Teadmised ja oskused ei ole üks ja sama
Psühholoogia õppimine oli minu jaoks paras elukool. Kohtasin mitmeid inspireerivad õppejõude, kuid sain ka teada, et mitte kõik psühholoogid ei ole inimestena nii suurepärased eeskujud. Kui kooli lõpetasin, oli mu pea pungil täis põnevaid teaduslikke kontseptsioone, teoreetilisi raamistikke ja katsete tulemusi, aga samas oli sees õõnes tunne – ma ei teadnud, mida nendega päris elus peale hakata ning minust ei olnud saanud „õpetaja Vain“.
Olin küll väliselt vaadates päris edukas, sest olin saanud prestiižse töökoha Tallinna Lennujaama personaliarendusjuhina ning sellele järgnevalt veelgi ägedama töökoha ühe Eesti tipp IT firma personalijuhina, aga tundsin, et tõeline õppimine, kuidas inimesi ühise eesmärgi nimel edukalt tööle panna, alles algas ning oskused selleks tuli omandada katse-eksituse meetodil. Õppisingi sel perioodil tohutult. Tegin ka vigu. Ja kasvasin paremaks liidriks ja inimeste ning meeskondade toetajaks. Samas tundsin, et tegutsen siiski suures osas kõhutunde pealt ja päris täpselt ikka ei tea, kuidas keeruline masin nimega „inimene“ töötab. Veelgi enam, kuidas inimesed koos töötavad ning milliseid nuppe tuleb vajutada, et saavutada oodatud tulemusi. See kõlab manipuleerivalt, aga mõtlesin siiralt, et kui mul on visioon, siis on vaid vaja teada kuidas õigetele nuppudele vajutada, et selle suunas meeskonnana liikuma asuda. Minu kavatsus oli hea, aga naiivne.
Eneseteadlikkus, eneseaktsepteerimine ja enesejuhtimine kui „võlunupud“ inimestega töötamisel
Meeskondade paremini tööle panemise nupu otsingud viisid mind kokku Stephen Schuitevoerderiga, protsessitöö treeneri ja fassilitaatoriga, kelle gruppidega töötamise meisterlikkust vaadates tundsin, et ta on tõeline võlur – tal on need nupud selged! Tänu Stephenile võtsin ette protsessile orienteeritud psühholoogia nelja-aastase väljaõppe protsessi Portlandi Protsessitöö Instituudis, mis avardas drastiliselt mu maailmavaadet ja arusaama elust, inimestest ja mis kõige tähtsam – iseendast. Ma sain aru, et teistega töötades on esimene küsimus see, kui hästi ma tunnen iseennast, kui sügavalt ma aktsepteerin ennast ja kuidas teadlikult ma kasutan ennast kui tööriista, mis loob maailmas muutust. Eneseteadlikkus, eneseaktsepteerimine ja sellest tulenevalt enesejuhtimise oskus on mis tahes töö aluseks, kuid eriti oluline on see inimestega töötamisel.
Töötades inimeste isikliku arenguprotsessiga kas coachivõi terapeudina on äärmiselt oluline, et vastav spetsialist on eelnevalt teinud põhjalikult tööd iseendaga, et olla nö „kalibreeritud“ tööriist. Vastasel korral ei aita ta kliendil ennast tundma õppida ning ennast kui oma elu tööriista kasutama õppida, vaid kallutab teda teadlikult või alateadlikult mingisuguses suunas, andes edasi oma arusaamu ja tõlgendusi.
Liidri rollis saab mõnda aega hakkama ka madalama eneseteadlikkuse ja enesejuhtimise oskusega, kasutades väliseid võimu hoobasid nagu staatus, positsioon ja raha, mis annavad võimalusi otsustada ja protsesse suunata. Aga pikas perspektiivis ei saa vaid välistele hoobadele tugineda, sest inimesed tunnevad, et nendega manipuleeritakse. See võtab ära sisemise motivatsiooni ning nad kas lahkuvad või manipuleerivad vastu. Mida suurema eneseteostuse vajadusega inimesi juhtida, seda rohkem on vaja õppida ennast kui tööriista tundma, kasutama ning pidevalt edasi arendama.
Kuidas võlunuppe kasutama õppida?
Mitmed juhid on öelnud mulle, et nad loevad palju, vaatavad juhtimise ja enesearengu teemalisi videosid, kuulavad podcaste ning arendavad ennast seeläbi juhina. Usun, et see on igati väärtuslik ja toetav ning aitab ka paremaks juhiks saada. Aga see ei aita väga palju kaasa eneseteadlikkuse kasvatamisele, mis on enda kui tööriista tõhusa kasutamise eelduseks – kui sa ei ole „lugenud manuaali“, ehk vaadanud sügavale enda sisse, siis sa ei tea kõiki oma nuppe ja konkse, ega oska neid teadlikult kasutada. Parimal juhul sa lihtsalt ei kasuta kogu oma potentsiaali, halvimal juhul lased teistel enese teadmata vajutada oma nuppe ning haagid neid kogemata konksude otsa, mis tekitab sinus tunde, et elu juhib sind, mitte sina ei juhi oma elu.
Olen vahel kuulnud ka mõtet: „Ma käisin enesearengukursusel või coachi juures ja nüüd ma olen eneseteadlik“. Jah, kindlasti tõstavad need kogemused eneseteadlikkust, aga kui keegi ütleb, et ta on eneseteadlik, siis tekib minul alati küsimus: mida see täpsemalt tähendab? Inimene, kes eneseteadlikkuse teekonna valib, saab varsti aru, et see teekond kestab elu lõpuni. Eneseteadlikkust ei saa hinnata binaarsel skaalal: on/ei ole, see on lõputu kontiinum. Ja saladuskatte all võin öelda, et mida pühendunumalt see teekond ette võtta, seda põnevamaks läheb!
Eneseteadlikkust saab ise kasvatada. Meditatsioon on selleks üks hea vahend. Oma kogemuste üle reflekteerimine ja nendest õppimine töötab samuti hästi. Kuid minu kogemus nii enda peal kui ka klientidega on see, et eneseteadlikkuse avardamine on oluliselt kiirem ja tõhusam, kui sul on sel teekonnal professionaalne abiline (kes on „kalibreeritud“ ehk endaga samal teekonnal juba korralikult tööd teinud). See võib olla coach, terapeut või keegi kolmas, sõltuvalt su eesmärgist ja vajadusest. Lisaks teadlikkumaks saamisele õpid sa koos hea arengupartneriga aktsepteerima oma kiiksusid ja veidrusi ning oskad need oma tugevusteks pöörata. Lisaks saad kaasa tööriistu enesejuhtimiseks olukordades, mis sind emotsionaalselt käivitavad.
Tulemuseks on suurem selgus sinu sees – sa tead, kes sa oled, mida tahad saavutada. Lisaks sellele oled suhetes teistega ehe ja autentne – sa ei pea kandma maske või näima kellenagi, kes sa ei ole. Sa oskad kasutada sisemist mõjuvõimu oma eesmärkide saavutamiseks ja ei tugine enam välistele võimuhoobadele nagu positsioon või raha. Sul on lihtsam aktsepteerida teisi sellistena nagu nad on. Inimesed usaldavad sind ja tahavad sulle järgneda!
„Võlunuppude“ kasutamist ei saa õppida isolatsioonis. On ka ju ütlus, et lihtne on olla valgustunud munk üksinda mägikloostris, aga püüa seda seisundit säilitada inimeste seas. Vahetevahel on tõepoolest hea eralduda ning omaette mõtiskleda, aga kui su eesmärk on töötada inimestega, siis tasub siduda enesearenguteekond reaalse tööga algusest peale ning rakendada arengusessioonidelt saadud taipamisi ja tööriistu võimalikult vahetult ka igapäevaelus.
Tagasi algusesse… või siis mitte?
Minust ei ole saanud läbi kümneaastase enesearenguteekonna „õpetaja Vain“. Olen hoopis saanud aina rohkem iseendaks ja oma elu juhiks. Teadvustades igat sammu, otsust ja valikut, mõistan järjest selgemalt, mida tahan, oskan ja väärtustan ning saan luua sellist maailma, millest unistan. Teekond iseendani on olnud nagu üks põnev matk, kus iga uue käänaku tagant avaldub uus maailm. Olen selle rännaku eri etappidel valinud oma ellu erinevaid õpetajaid ja arengupartnereid, kes on olnud kasvamise kiirendajateks. Ja see teekond jätkub!
Mis on sinu järgmine samm Liidriks kasvamise teel? Võib-olla coaching? Tutvu Sunergose coachidega ja võta meiega ühendust.
